Spordimaailma tipus olemine pole tänapäeval lihtne ega võrreldav poole sajandi taguse ajaga, mil võis öelda, et kel on rohkem talenti, tahtmist ja suurem treeningkoormus, see ka võidab. Tänapäeva tippspordis edukas olemine nõuab suure hulga teadmiste rakendamist võidu nimel. Tippsport nõuab tippteadmisi. Väga erineva valdkonna teadmisi, nagu nt toitumine, füsioteraapia, materjalitehnoloogia, infotehnoloogia jne, millele lisanduvad otseselt spordiga seonduvad teadmised treeningprotsessidest, erialasest tehnikast, konkurentide tugevuste ja nõrkuste analüüsivõimest jne. Kellel on paremad teadmised ja oskus neid rakendada, neil on oluline konkurentsieelis teiste ees.
Teadmised aga ei vedele maas, vaid on kellegi omanduses. Nende kasutamise eest tuleb maksta, sest turumajanduses midagi niisama ei anta.
Teiste sõnadega on maailma eliidiga võistlemiseks vaja investeerida. Ja kulude poole kasvatamiseks on vaja tõsta tulude poolt.
Maailma poole vaadates on näha, et sport elab teistsuguses keskkonnas kui meil. Osa spordiklubisid on börsil, Bloomberg (puhas äriuudiste kanal) informeerib sporditulemustest, tippsportlased teenivad aastas kümneid miljoneid, telekanalid ostavad õigusi võistluste ülekannete tegemise eest sadade miljonite või isegi miljardi eest, fondid spetsialiseeruvad sporti investeerimisele, jne. On arenenud maailmas sport lihtsalt võistlemine või midagi enamat? Kuidas nemad suudavad end rahastada? Peamine vahe Eesti ja arenenud maailma vahel näib olevat see, et arenenud maailm käsitleb sporti tööstusena, täpsemalt sporditööstusena, mitte kui sporti per se, nagu meil tundub sageli olevat.
Uurides natuke lähemalt sporditööstuse kui mõiste kasutamist, leiab näiteks Goolge otsingumootorist vaid paarsada viidet eesti keelsele mõistele „sporditööstus“. Sisu on neis peamiselt kas sporditoodete valmistamine või dopingu tarvitamise põhjusena sporditööstuse survele viitamine ning palju automaattõlget võõrkeelsetest veebisaitidest. Huvitav, kas pole?
Aga maailm? Sirvides teemakohaseid võõrkeelseid raamatuid sai pilt hoopis põnevam.
USA-s sporditööstust eraldi riiklikus majandusülevaates ei kajastata. Küll aga on teadlased sama metoodikat kasutades USA sporditööstuse kogukäibeks saanud hinnanguliselt üle 200 miljardi $, mis on suurem isegi põllumajandusest ja autotööstusest, platseerudes tööstusharude seas esikümne piirimaile. Kolossaalne number, mis sunnib riiki sporditööstust tõsiselt võtma ja sellega arvestama. See ei ole lihtsalt muu elutegevuse kõrvalnähtus, vaid oluline osa igapäevasest elust, kultuurist ja majandusest. Ja mitte ainult toetuste najal eksisteeriv valdkond, vaid selgelt ettevõtluse üldprintsiipidele vastav valdkond, kus nõrgemad hääbuvad ja tugevamad/osavamad/targemad ellu jäävad.
Kahjuks on Eesti spordimaastikul viimasel ajal enimkasutatud retoorika, et riik peaks spordile oluliselt suuremat toetust andma, muidu ei suuda Eesti tippsport maailmaga konkureerida, sest tipus olemiseks on vaja konkurentidega võrreldavat eelarvet. Põhimõtteliselt võiks isegi nõustuda, kuid konkurentsis püsimiseks on vaja minna oluliselt sügavamale ja muuta mitmeid tegureid, mis aitaksid Eesti spordil (ja mitte ainult) edukam olla.
Esmalt peaks Eesti ühiskond endale teadvustama, et sport on üks suur äri ja et äri ei ole paha. Kõik (spordi)süsteemi osapooled, mitte ainult sporditarvete müügiga tegelevad ettevõtted. Sport müüb ennast – fänn ostab meelelahutust, meedia teenib spordi kajastamiselt, sponsor teeb äri jne. Ehk raha ringleb. Meil see täna veel nii ei ole. Sportlane teeb sporti, kuid ei müü ennast. Fänn ootab tulemust, kuid ei panusta sellesse eriti (ja polegi eriti kuhugi panustada), meedia peamiselt konstateerib fakte kuhu pikib vahele suhteliselt lahjasid kommentaare, nn. sponsor tegelikult lihtsalt toetab sisuliselt annetustega ja oma äri jaoks suurt tagasi ei tahagi teenida, jne. Ehk meil liigub spordis raha veel väga vähe.
Kuidas on võimalik sportlasel maailmas teenida paarkümmend miljonit aastas? Lihtsalt keegi heast meelest annab? Mõni naftakraani peal istuv oligarh võibki ju seda teha, kuid see on erand. Sportlane ei erine selles mõttes teistest elukutsetest, ei nt. ajakirjanikust ega põllumehest. Sa võid ju artikleid toota või kartulit kasvatada, kuid sa pead selle ka maha müüma. Kas ise või ettevõtte kaudu, kelle hingekirja kuulutakse.
Sisuliselt sarnaneb sportlase võimalustepagas iga teise eluala tegijaga. Võtame näiteks mööblitisleri, kellele meeldib eelkõige nt isikupäraste kirjutuslaudade valmistamine. Selleks, et oma hobiga tegeleda, võib ta kas teenida sissetulekut muud tööd tehes ja siis vabal ajal sealt teenitud vahendeid hobile kulutades vahvaid kirjutuslaudu teha. Tisler võib ka minna tööle mööblit tootvasse ettevõttesse, kus ta saab tegeleda suhteliselt südamelähedase tegevusega, võibolla ka vabal ajal kasutada tööandja tootmisvahendeid ja materjali, et neid kirjutuslaudu teha. Põhimõtteliselt sama on ka sportlasega. Ka tema saab liituda mõne klubiga, kes talle peale treeningtingimuste ja -vahendite tagab võibolla isegi mõõduka palga.
Või loob tisler omale ettevõtte, kuhu palkab raamatupidaja, müügimehe, turundusinimese jne ning ise keskendub kirjutuslaudade tegemisele ning teenitud tulu reinvesteerib ettevõttesse, et veel paremaid kirjutuslaudu teha. Sama saab sisuliselt teha ka sportlane.
Ma ei väida, et kõik ajavad ainult toetusi taga ja äriloogikaga ei arvesta. Ometi leiab isegi jalgpalli, kui Eestis ühe edukama äriliselt mõtleva spordiala juhtfiguuride seast seisukohti, et kohalikul turul puudub väiksuse tõttu profispordi rahastusloogika (M.Uiboleht ajakirjas Jalka 2017.a. jaanuarinumbris). Ei puudu, lihtsalt ei taheta üldsuse poolt seda loogikat omaks võtta.
Muidugi pole võimalik väikesel turul suuri sissetulekuid teenida ning seda enam peaks sportlane üritama end müüa suuremal turul kui Eesti. Teenistus sõltub turu suurusest ja on sellega suhteliselt proportsioonis. 100 000 elanikuga linna esindusmeeskonna põhikoosseisu keskmise mehe palk kuus võiks olla ca 3000 EUR, miljonilinna samasuguse mehe oma 30000, 10 miljoni elanikuga linnas 300000 EURi kuus. Individuaalalal käib, arusaadavalt, teenimine teistmoodi.
Praegusest situatsioonist väljatulemiseks on vaja muuta meie spordikultuuri, mis on keskendunud peamiselt tulemusele (statistikale). See kujunes välja ajal, mil info liikus aeglaselt ja käsitleda saigi sisuliselt ainult tulemust, kui võistlus lausa koduõuel ei toimunud. Ja tulemus oligi ainus müüdav asi.
Paraku muutub tulemus hetk hiljem ajalooks. Ajalugu aga kuulub muuseumisse. Nüüd, kus võistlusi saab meedia vahendusel tervenisti näha, ei ole tulemus ainus äri. Pigem vastupidi ehk olulisem on kogu protsess ja selle ost-müük.
Selle muutuse esiletoojaks peetakse ABC telekompanii sporditoimetusejuhti Roone Arledge’i, kes hakkas 1970.a. tootma saadet Monday Night Football. Saate formaat osutus nii edukaks, et Arledge edutati varsti kogu ABC telekompanii juhiks. Ja väidetavalt hakkasid sellest formaadist tingituna oluliselt tõusma ka profisportlaste sissetulekud.
Meie pole paraku veel statistikakesksusest üle saanud. Samasugust käsitlust näiteks popmuusikasse pannes saaksime meediast lugeda, et eilsel Morna kultuurimajas toimunud kontserdil laulis Ott Lepland 8 lugu, eriti hästi tuli välja lugu „Kuula“. Kas oleksite nõus sellise uudise eest maksma (või saate kaifi)?
Samuti oleks vaja muuta väärtushinnangute taustsüsteemi. Paraku hinnatakse meil ainult kohalikul turul toimetada suutvat lauljat kõrgemalt kui maailma oma ala 20. sportlast. Veelgi enam – seda sportlast parastatakse nii kuis jõutakse. Me ei suuda rahvusena olla oma sportlase üle uhked enne, kui ta kusagil poodiumile jõuab. Ja siis tahame tema edu seljas ratsutada.
Ma ei ründa mitte lauljaid, vaid sportlasi. Muusikainimesed on äritegemise omaks võtnud ja nende hala pole enam ammu kuulda. Sportlastel on aga asi teisiti. Nimetavad end profisportlaseks (elukutse – sportlane), kuid käituvad nagu asotsiaalid, kes nõuavad riigilt või erafirmadelt toetust . Ja on pahased, kui stipendium sissetulekuallikana pole enam aktsepteeritav. Elukutse eeldab ikka, et teenitakse palka.
Tõenäoliselt magati Eestis tippsportlaste amatöörideks ja proffideks klassifitseerimise lõpp maha (kuigi osadel spordialadel on see binaarne käsitlus ikka olemas, nt poks). Eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate algul, mil meedia oli aidanud profispordil oluliselt kiiremini areneda, nägi ROK, et olümpiamängud jäävad konkurentsis alla ning Olümpia kui kaubamärgi (millega äritegemine ongi ROK üks peamisi tegevusi) elushoidmiseks oli ainus variant lasta (või kutsuda) võistlema ka profid. Kadus ära mitte ainult piir sportlaste klassifitseerimisel, vaid ka mentaliteedil.
Kahjuks olime tollal teistsuguse riigikorraga riik, mille tõttu spordi käsitlemine ärilisest aspektist ei tulnud kõne alla. Riigikorra muutumisel olid tollased spordijuhid kahjuks liialt kinni olümpismis ning spordisüsteemi toimimise olulist muutmist ei peetud vajalikuks (või ei mõistetud selle vajalikkust). Paraku oleme osaliselt senini selles ajastus. Kui riigis tehti nn. šokiteraapia (mida on eduka näitena kasutanud mitmed maailmakuulsad juhtimisgurud) ja plaanimajandus asendati turumajandusega ilma kohanemisperioodita, siis spordis, mulle näib, üritati tagada pikk kohanemisperiood (ehk siis gradualism šokiteraapia vastandina). Ja kohanetigi ikka toetustest elama.
Veel üks tippspordi arengut takistav tegur Eestis on spordi võtmine püha ja puutumatuna. Ja seetõttu peab seda peamiselt avaliku sektori poolt üleval pidama. Ühelt poolt on see ju tore ja sportlasena saan osaliselt selle üle ka heameelt tunda. Tugeva ja terve rahvuse või riigi säilitamise nimel on selline lähenemine ju ainuõige. Paraku ka teised pühad ja puutumatud institutsioonid ei ela ainult õhust ja armastusest või sellest, et küll jumal annab. Kirikud, näiteks, peavad ka end elus hoidma. Ja hoiavadki. Koguduse liikmemaksud või annetused on ainult kübeke nende eluks vajalikust. Peamise tulubaasi annab pühade hoonete korrashoiuks (ja muuks) kiriku varade majandamine (kinnisvara väljaüürimine peamiselt). Aga see ei ole see millest tavaline inimene kirikusse minnes mõtleb. Tõenäoliselt ei tea ta sellest üldse midagi.
Muidugi ei saa öelda, et keegi Eesti spordis äri ei tee. Paradoksaalselt on meie suurimad osalised sporditööstuses tõenäoliselt massispordiüritusi korraldavad MTÜ-d, nii naljakas kui see ka pole. Teed äri, aga tulu pole eesmärk. Paraku eelistab seadusandlus MTÜ-sid, sest neid saavad riik ja omavalitsused lihtsamalt toetada. Aga miks riik või omavalitsus ei võiks äriliselt mõtelda? Kõik võimalused on olemas.
Eesti spordil jääb üheks võimaluseks areneda turumajanduse loogika poole loomulikul teel, mis paraku võtab veel aastakümneid aega või teise võimalusena võtta ette projekt, suur projekt spordimaastiku kiiremaks kaasajastamiseks. See ei ole lihtne, kuid arvatavasti siiski hädavajalik.
