Ikka jookseb aeg-ajalt meediast läbi antud küsimus või kellegi üllas soov näha suurt sporti poliitikast täiesti lahus.
Tegelikult ei ole see üldse küsimuski, sest poliitika on kõikjal meie ümber ja seega ka spordis. Kui sportlane esindab mingit riiki või teda isegi klubispordis identifitseeritakse mingi riigi esindajana, siis ta loob igas inimeses, vastavalt selle inimese enda info ja teadmiste hulgale sellest riigist, teatud poliitilise või ideoloogilise tausta. Muidugi võib see taust olla poliitilises võtmes nullilähedane ehk neutraalne, kui meil puudub info ja taust sellest riigist. Vaevalt, et meil tekib assotsiatsioone mõne väikse Vaikse ookeani saareriigi ja tema sportlasega poliitilises mõõtmes, kui meil puudub selle riigi kohta piisavas koguses infot. Kui aga sportlane esindab väga tuntud riiki, mille kohta keskmine indiviid omab hoomamatus koguses mitmesugust infot, siis tekib selge assotsiatsioon ka selle sportlase ja tema esindatava riigi vahel, mis kindlasti on osaliselt seotud ka riigi poliitika või ideoloogiaga. Seega ei saa sporti ja poliitikat kuidagi lahutada. Tõenäoliselt on see isegi mingil moel igas riigis riiklikuks prioriteediks.
Tahate kinnitust Eestist? Riigikogu otsus 18.02.2015 Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030 punkt 2 ütleb, et „liikumisel ja spordil on oluline ning kasvav roll eestimaalaste elujõu edendamisel, rikka elukeskkonna loomisel ja Eesti riigi hea maine kujundamisel.“ Rõhutades viimast osa, siis kas arvatakse, et teised riigid ei taha head mainet spordi kaudu kujundada? Kui minna võrdluseks rohkem detailidesse, siis tuntud turundusguru Philip Kotler tõi oma raamatus Marketing Places välja, et juba Nõukogude Liit turundas end USA-s läbi balleti, iluvõimlemise ja iluuisutamise, et luua Nõukogude Liidule mainet kui kõrgkultuuri kantsi. Samuti oli male üheks Nõukogude Liidu prioriteetseks alaks, sest pidi näitama maailmale, et siin elavad väga targad inimesed. Otsides tänapäevaseid näiteid, siis võib selleks pidada hiinlaste massilist pealetungi snuukris, et näidata end Suurbritannia turul keskklassi jaoks positiivsest küljest.
Jõuame pealkirjas toodud küsimusega viimasel ajal aktuaalse teemani Venemaa-Ukraina sõja kontekstis ehk terroristliku riigi sportlaste lubamisest rahvusvahelistele võistlustele kas siis oma või neutraalse lipu all. Ja seda olukorras, kus osad rahvusvahelised alaliidud (Poksiliit) juba võimaldavad Venemaa sportlastel oma lipu all osaleda ning käib vaikne survestamine tagatubades veel mitmes alaliidu ja ka ROK-is. Viidates Olümpiahartale, leitakse sealt rida, et ei tohi diskrimineerida sportlasi rassi, nahavärvi, soo, seksuaalse orientatsiooni, keele, religiooni, poliitiliste vaadete, rahvuse või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisuse või muu staatuse alusel. Seega Venemaa sportlasi mittelubades neid nagu diskrimineeritakse poliitiliste vaadete või rahvusliku kuuluvuse tõttu. Võiks ju öelda, et see nii ongi, kui harta koosneks ainult ühest lausest.
Samas on Olümpiaharta kontekstis läbivad sellised mõisted nagu eetilisus ja inimväärikus, mida tundub, et osade riikide sõnavaras polegi. Kas oleks põhjust eeldada, et kui rikutakse reegleid sõjapidamises, siis mujal toimitakse reeglite järgi (riiklikud dopinguprogrammid on ju Venemaal olnud tõsiasi)? Kas ollakse nii sinisilmsed, et kogu inimväärikuse jalge alla trampimise tuhandete inimeste peal viis läbi ainult üks julm inimene ja terroristlikku riiki esindavad sportlased on täiesti teistsugused olendid?
Olümpiaharta ei keela poliitika sidumist spordiga, kuigi seda sageli üllatel eesmärkidel väidetakse, küll aga ei taheta näha, et poliitika kuritarvitaks sporti. Kui nüüd seda ohvristaatusele mängimist ühe nurga alt vaadata, siis poliitilisel tasandil kuritarvitatakse harta ühte lauset, näidates, et kellelegi tehakse ülekohtuselt liiga (sisuliselt luuakse riigile ohvri maine, sest tegemist on Venemaa sportlasega, mitte konkreetse sportlasega). Eesmärk ei ole ju lihtsalt sportlastele võistlemise lubamine, vaid selge poliitiline mainekujundus läbi spordi, et näidata Venemaad läbi spordiprisma jälle toreda riigina.
Parafraseerides: Sport ja poliitika – kes neid jõuaks lahuta’.
